Aasta alguse treeningblokk

Kuigi sporti olen loomulikult teinud kogu elu, siis isegi kui mingi põhi on all, vajab see peale pikemat pausi ikkagi värskendamist ja taasloomist. Üsna julgelt saan väita, et jooksusammu ma umbes oktoobrist jaanuari keskpaigani terviseprobleemi tõttu ei teinud. Vahest väntasin veidi ratast, aga sellega asi ka piirdus. Jaanuari keskel oli võimalik taas jala liikvele asuda ja tasapisi koormusi tõsta. Kilometraaž oli alguses muidugi suht naljanumber – 25-30km nädalas, aga ega rohkem olnudki mõistlik. Poolteist kuud sai selliselt longitud, kui hakkasin tasapisi pikemaid seiklusi sisse lisama. Pisut juhuse tahtel sattus mulle ikkagi ette üks ka varem silma jäänud võistlus märtsi algul, milleks oli ’Mööda Joont’, kus tuli siis orienteeruda etteantud joone järgi Tallinnas. Miks mitte teha pikem trenn siis pisut huvitavamalt? Juhtus see, et üle 68km hiljem pärjati mind võistluse võitjaks ja sellega teenisin priipääsme Põgenemisele Pähklimäelt.. Too võistlus oli mulle ka varem juba teada, aga tundus veits vara sellisteks väljakutseteks. Aga kui lausa tasuta niimoodi lastakse osaleda.. Miks mitte proovida? Peale Mööda Joont võistlust muidugi olid teatud kohad ikka ülekoormusest pekkis, aga paari nädalaga sai need ka normi.

Põgenemise treeningblokk

Nonii. Kui võtsin ikkagi otsuse vastu, et osalen, siis tuli hakata mõtlema selle peale, et 24 tundi järjest liikuda vajab ikkagi pisut kõvemat vastupidamist. Peale joonejooksu oli paar nädalat selline 40-50km maht, mil probleeme kõrvaldasin ja siis võtsin eesmärgiks teha kolm nädalat kasvavalt – 90/100/110km. Sain suurepäraselt esimese kahe nädalaga hakkama, aga siis külmetusin ja 110 asemel jäi 76. Järgnevad paar nädalat juba tõmbasin mahtu maha ja püüdsin tatistamisest ja nõrgast enesetundest lahti saada. 4-5. mail toimuv põgenemine lähenes samas hirmutava kiirusega! Ei valeta, kui ütlen, et peas tiirlesid ka mõtted, et ehk ei peaks ikkagi osalema, kui end suurepäraselt ei tunne.

Samas kogu see idee kuskil ööpäev ringi tšillida ikka kutsus täiega! No võtan end kokku ja proovin ju ikkagi ära. Tegin mingi träcki omale valmis, mis jõudis Kehra (188km). Kodulinn, loomulikult teen ta siia. Enam-vähem otse tundus ka, linnulennult 160km. Raudteid püüdsin panna nii vähe kui võimalik, aga kus loogiline, neid ikka kasutada.

Põdesin omajagu ka kogu toitumist ja vedeliku tarbimist. Ma tean väga hästi, milline see sein välja näeb ja seda püüdsin ikka vältida. Kaloritevalik oli suht seinast seina, püüdsin kõigeks valmis olla.. Tegin ka omajagu arvutusi, et teaksin umbes, palju kuskil midagi on. Pildilt mitmed asjad veel puudu ja ega ma 75% sellest kogusest ära ei tarbinud.

Kus kogu seda kraami kaasas kanda? Siin tulevad mängu suurepärased sõbrad! Martinile ja Stenile mainisin poolnaljaga, et kas nädalavahetust omal ära rikkuda ei soovi. Minu üllatuseks olid nad suht kergekäeliselt nõus. Ma ikka veidi tutvustasin, mis ees ootab, aga see ei morjendanud! Veel liitus Anita, kes pakkus end lausa ise mingi Instagrami story peale, kui ma jälle kuskil keset ööd metsavahel mõnikümmend kilomeetrit tegin.Veel mainin ära Pireti, kes minu vasaku põlve ja parema ahhilka ära teipis, et pisut mentaalset tuge pakkuda ning Andres, kes laenas bussi, et meil kitsas ei oleks 🤗

Davai hakka juba põgenema

Võistluse formaat lihtne – 24 tundi aega jõuda stardist (Äkkeküla spordikeskus) linnulennult võimalikult kaugele. Kusjuures suuri maanteid (nt Narvakas, E264, jne) tohib kasutada vaid ühe korra ja seda 1km pikkuselt (Narvakas oli erandina lubatud 3km). Minu eesmärk oli ikkagi minna tulemust tegema, kuigi senine pikim jooks tiba üle 70 kilomeetrit ilmselgelt ei sisendanud ülemäära kindlust. Aga asi on peas kinni, eks?!

Võistluskeskuses sattusin Veide ja Lehtlaga muljetama. Viimane tegi veel ühe selfi, samal ajal öeldes, et „top3 pilt“. Noh jah. Egas tegelikult ma peas läksingi poodiumi jahtima. Aga nooruse uljusel pole piire ja reaalselt mul polnud ju aimugi, mis saama hakkab. Pikkade distantsidega juba kord on nii, et pead nad ära proovima, siis saad aimu, kuidas tundub. Ning järgmine kord juba oled peas palju paremini valmistunud ja meelestatud. 

Nonii, aga hakkaski kell 12 päeval asi peale. Eesmärk oli mitte jääda liidritest palju maha. Esimesed 20km tiksusin kuskil rongis (rong selline kuni 1km pikkune), aga vaikselt hakkasin eesolevatele lähenema.

Esmalt muljetasin tükk aega Solenikoviga ja siis võtsin ette järgmise, kelleks oli Khalyapin. Tegelikult ülivinge võistluse kogemus, kus satud ju uute inimestega kokku, kes saavad sellistest lollustest aru. Minult ikka aeg-ajalt küsitakse, ’miks sa seda teed?“, aga ega seda olegi võimalik ära seletada.

Leppisin oma tugitiimiga kokku, et esimene kohtumispaik 25km kandis. Noppisin pisut vedelikku ja pistsin mõne kalori tasku ja 10-sekundiline boxipeatus oligi tehtud. Nüüd hakkasin mõtlema, et lasin tiimil sellise laada kokku panna ja siis nokkisin ainult mõne asja 🥲

Tegelikult ju polnud veel jalgagi soojaks saanud. Pulss oli muidugi liiga kõrge, sest läänetuul oli kogu aeg näkku.. Lisaks oli ka üsna soe! Kui tavaliselt võiks mul pulss selline 6min/km tempoga olla ikka alla 140, siis mul oli üle 150. Natuke lootsin ka, et ehk spordikell valetab! Vahetult enne tanklapeatust ronis metsast välja Lehtla. Ütles, et tegi viga. Igatahes, 22-31km vahemiku tiksusime kahekesi koos. Sai juttu puhutud, Veide kinni püütud ja liiga kiiret tempot tehtud.

Viivikonnas tuli tal tugitiimi peatus vahele ja ma jätkasin üksi. Sel hetkel olin jalgsiklassis 2. kohal. Ma seda ei teadnud, aga Lehtla ikka jälgis ka teiste seisu läbi Sportreci. Ma ise ei vaadanudki kordagi seda võistluse jooksul! Mul muidugi oli tugitiim, kes vahepeal olukorda teavitas. Näiteks kui kuskil 35. jooksukilomeetril korraks telefoni vaatasin ja seal oli sõnum, et „Joonas sa juhid praegu“, upsi! 47. kilomeetri peal kutsusin tugitiimi kohale, sest vesi sai otsa. Nüüd tuli pisut pikem tankimispeatus ja sain omale Anita näol ka rattaga ergutustiimi tegelikult kuni võistluse lõpuni! Valkile pakkusin jänese teenuseid kuni 50. kilomeetrini. Siis läks ta oma teed liidrikohal ja kätte enam ei saadudki!

Tempo oli tegelikult ikkagi metsik. Aga tundus jätkuvalt vist pigem mugav? 50km sai joostud 5h13min ning vaikselt oli aeg sealmaal, kus võiks esimene väsimus end ju ilmutada. Vasak põlv on mul selline huvitav, et ta vist on rohkem elu näinud kui ma ise ning ega ta nüüd ülemäära harjunud sellise ärakasutamisega pole. Peale 60 tegin aeg-ajalt tempomuudatusi ja ei peljanud ka kõnnisammu harrastada.

Järjepidev ühtlane jooks teeb põlve veidi ebamugavaks ja siis vaja pisut kohendada. Ehk ebamugavus on manageeritav, tahan öelda. Aga mis vajas suuremat tähelepanu olid varbad! 60 kandis võttis tähelepanu vasak väike varvas. Võib-olla oli mõni muu ka, aga kõige eredamalt ikkagi see üks meeles. Abivalmis tiim taas kohal ja 65km peal esimene pikem tohterdamine. Varbad villis! Asi kõige hullem veel ei olnud – plaastrid peale ja läks edasi. Aga tähelepanuvajadus sellega siiski ei lõppenud..

Tsirka 17km oli olukord jälle kontrolli all, aga ühel kõndimispausil (82km läbitud ajaga 9,5h) tossu sees midagi nagu plahvatas! Jaaaaa olingi lombakas. Hädaabinumber messengeri grupichatis ja meeskond oli varsti kohal. Vaatasime siis olukorra taas üle – kole oli! See paus läks ikka väga pikale (pea 1 tund) ja kui muidu hoidsin veel poodiumikohta, siis sellel ajal tehti mitmeid möödumisi. Kaks tükki jooksid sealsamast minust mööda ka. Ergutasin neid ikka edasi panema! Minul aga üsna täbar olukord ja julgen väita, et ehk 1 varvas 10st oli ilma probleemita. Pikema koormusega kipuvad jalad paisuma ja see kindlasti tulevikuks õppimiskoht, et tossu sees parajalt ruumi oleks.. Mul olid teised Hokad kaasas, aga väga neil suuruse mõistes siiski vahet polnud. Korra proovisin ka Martini jalanõudega edasi joosta, aga nood olid oma 2 numbrit suuremad ja sain ruttu aru, et ega 80km nendega ju ei kesta. Oli vaja ikkagi jalad oma tossudesse ära mahutada ja kuidagi see mingil määral isegi õnnestus, kui olin tossupaelasid kohendanud. Varbad kõik mitme plaastri- ja teibikihi all ja vist tundus, et võib läbi valu edasi minna, sest viimane kaob teadupärast ajapikku ära. Huvitav oli muidugi see, et vasakusse jalga sobis üks Hoka mudel ja paremasse jäi ikkagi see, millega olin viimased 82km teinud.

Pikk tohterdamisepaus seljataga, olin justkui motiveeritud edasi panema. Eks olin jõudu kogunud ja tahtsin vahepeal möödunud konkurendid taas kinni püüda. Aga see jäi ainult ideeks, sest nüüd oli parema põlve kord streikida. Seda kõndimise ja teipimisega ohjes ei hoidnud ja tuli tõsisemalt hakata mõtlema, mida täpsemalt siin saavutada tahan. Selleks hetkeks oli ehk pea 90km tehtud ja kuna eesmärgid olid ikkagi kõvasti suuremad, siis lennutasin peas veits mõtteid. See oli kindel, et 100 teen raudselt täis – lihtsalt ilus number ju! Aga mis saab edasi? Nagu jah, võin ju edasi tiksuda läbi öö, võttes seda rohkem matkana, aga seda ma siia tegema ei tulnud. Ja tegin peas lihtsa võrdluse, et kui tiksun 140km täis, jään ma rahule? Arvestades potentsiaalseid pikemaajalisi kõrvalmõjusid, kui põlve kontrolli alla ei saa. Või lõpetan 100 peal ning haaran ikkagi suure hulga kogemusi? Minu jaoks 140 võrdus tol hetkel 100ga ja selliselt see lõpetamise otsus selgus. 

Viimased umbes 6 kilomeetrit suures osas jalutasin. Lisaks Anitale ratta peal tuli seltsi ka Martin. Sten oli autoga ka kuskil naabruses, kuulas mingeid podcaste nagu ma aru sain. Nõnda me seal öösel pimedas siis tiksusime. Mingi 3 autot jäi seisma ja uuris, kas kõik on korras! 🫣 Üks teadis, mis toimub ja elas ikka kaasa, aga kaks tükki ikka tõsimeeli tundsid huvi, kas on ehk abi vaja.

Mis ma siit kaasa võtan?

• Isiklik järjest läbitud distantsi rekord 70 kilomeetrilt 100 peale. Olekski olnud suht veider, kui suutnuks 170+ teha, olles ikkagi sellel alal uustulnuk. Füüsis võtab pikalt aega enne kui selliste distantsidega kohaneb. Põlveprobleem vägagi tõenäoliselt seetõttu ka tekkis, et lihtsalt pole mahtu all.

• 13 tundi liikuda on väga lühike aeg. Tagantjärgi nüüd mõeldes ei tundunud see pikem mõnetunnisest seiklusest kuskil looduses

• Toitumisega ei tekkinud probleeme! Energiapuudust ei täheldanud, seega keha suutis päris hästi kõik omastada, mis sisse toppisin. 

• Veits pettumust. Tahtsin väga saada kogemust liikuda hommikuni, aga teadsin, et kui ikkagi tiksuma jään, siis hommikul kindlasti mõtlen, et noh mis see siis lõunani ära ole. Ja nii oleksin võib-olla kahjusid suurendanud.

• Tossuvalik! Jalad paisuvad koormusega ning võiks olla jalanõu, mis veidi ruumikam oleks. See lahendaks suure tõenäosusega ka villiprobleemi.

• Rajavalik oli üsna OK! Kuigi viimased kilomeetrid oma plaani enam ei täitnud, siis tegelikult peale Sondat oli planeering täpselt sama, mis Valkil, kes Kehrasse jõudis. Jah, minu distants oleks olnud u10km küll pikem, sest sirge raudtee vastu, mida Valk väga suures osas kasutas, ikkagi ei saa.