17. november 2024

Kondimootori kestvusmatkad on suurepärane võimalus inimesel end proovile panna, sest valikus on läbimiseks kolm distantsi: 30, 50 ja 70km. Ning justnimelt „matkad“, sest eesmärk on ikkagi inimesi tervislikult liikuma tuua värske õhu kätte, mitte pakkuda võimalust minusugustele hulludele ja ehk ka lollidele teisi rajal ebanormaalselt kiire liikumiskiirusega seljatagant kollitamas käia.

Otsest plaani kondimootoril osaleda mul see aasta tegelikult ei olnud, aga kui Jaan idee välja pakkus, olin üsnagi ruttu nõus. Miks mitte teha veel siin aasta lõpus üks tugevam proovilepanek, sest omad eesmärgid ikkagi kuklas tekkisid – saavutada 70km rajal aeg alla 7 tunni. Eelmise aasta juuni alguses sai Kääriku 70km rajal seda juba katsetatud, aga 7:38 jäi tookord maksimumiks. Eks tollal oli üle 1200m tõusumeetri kah.. Seekord lubati GPS tracki järgi tõusu vaid napilt 200m jagu (kommentaar tulevikust: minu kell sai kokku 500m tõusu🤔)! No eriti sile maa ju! Tundus perfektne koht, kus eesmärk ära teha. Kui kiirelt peab keskmiselt liikuma, et 70km alla 7 tunni teha? Lihtne arvutus ütleb, et see on 10km tunnis, mis teeb kilomeetri tempoks 6min. Minu jaoks ei ole see enam suuremat pingutust nõudev kiirus, aga teha seda 7 tundi jutti? Siis hakkab juba asi keeruliseks minema. Arvestades, et tegu ei ole ju tavalise asfaldijooksu, vaid ikkagi enam-jaolt maastikul toimuva sündmusega.

PS! Allolevat juttu toetab ideaalselt üks video, mis tutvustab ehedamalt rajal valitsenud olusid ning kui vahva on maastikujooks!

Mis toimus enne Kondimootorit?

3 nädalat varem osalesin Saaremaa Kolme Päeva Jooksul, kus sai end sõna otseses mõttes vigaseks joostud. Vorm oli hea ning punnitasin läbi valude lõpuni. Aga seis peale seda ei olnud kaugeltki kiita. Nädal aega ei teinud ühtegi jooksusammu ja kui siis ühe 5km sutsaka proovisin, tuli see läbi ebamugavustunde ja kerge lonkamine oli taas tagasi. Aga egas ma alla andnud, tundsin oma keha ja uskusin, et taastun nende nädalatega ära. 1,5 nädalat peale vigastust proovisin veel joosta, mis oli juba peaaegu üdini positiivsete tulemustega. Aga siiski sain aru, et pole päris korras. Natukene veel aeg edasi ning jalale puhkust ja nädal enne Kondimootorit tegin Tartus ühe tempokama 11km jooksu, mis ei ilmutanud märkigi vigastusest! Olin valmis, arvasin ma. Eriti peale kolmapäevast topelt-jooksu päeva, mil tahtsin saada aimdust, kas jalg peale esmast koormust maha jahtudes on valmis veel jooksmist taluma. Sellega arvasin, et „ettevalmistus“ Kondimootoriks on valmis. Aga oh ei. Mul oli ju tarvis jooksutrenn läbi viia päev enne enda esitlust. 6km jooksu ja jõutrenn. Ideaalne asi, mida teha päev enne terve tööpäeva jagu jooksmist!

Kondimootori päev

Algas varakult! Äratuskell 5.30. Mulle meeldib hommikuid rahulikult võtta! Napilt 5-tunnine uni seljataga, aga varasem kogemus on näidanud, et ebapiisava unega kannatab tegusid teha küll. Jalad olid hommikul küll eilsest trennist üsna kanged.. Pirakas hommikusöök koos kohviga sisse ja umbes 7.15 istusin autosse. Korjasin teepealt Jaani ning sõit Aidu karjääri suunas võis alata. Tolle 1,5h sõidu sees avastasin, et sügis on ju käes! See tähendab, et meil läheb päris varakult pimedaks. Ega ma pealampi ju kaasa võtnud.. Plaan oli ruttu finišisse jõuda – 7 tunniga ruttu. Kuigi antud sündmusel kindlat minutipealt stardiaega ei ole, siis kohustus on siiski 8-10.00 vahel rajale minna. Eeskujulik inimene ilmselt oleks kell 8 juba stardivalmis, arvestades raja pikkust, aga ma nii vara küll ei viitsi. Eks olin üsna enesekindel ka, et saan eesmärgid saavutatud. Samas nii pikal ettevõtmisel võib kõike juhtuda..

Start oli Eesti Kaevandusmuuseumi territooriumil. Rahvast palju rohkem kui ma eelmisest aastast mäletasin! Kokku registreerus 501 inimest. Umbes 300 läks tegema 30km, 150 inimest 50km ja väike seltskond 45 peaga võttis ette kõige pikema katsumuse. 

Läksime siis teele!

Stardikaare alt läbi. Kiire poseerimine Kondimootori bänneri ees ja aeg oli kell käima vajutada. Ilm oli muideks perfektne. Lauspilves ja umbes 7-8 kraadi sooja. Kohati ehk oli natuke tuuline, aga see on antud asukohale ka omane, sest endise põlevkivikaevanduse aladele on praeguseks rajatud tuulepark.

Esimesed 10km

Algas teekond juba üsna lõbusalt! Enne mind oli loomulikult kena ports seltskondi teele asunud ja metsarajad üsna poriseks ja pehmeks tatsatud. Aga niimoodi mulle meeldibki. Ei ole igav! 🤭 Järjepanu püüdsin inimesi kinni ja vut-vut kimasin loodust nautivatest matkajatest mööda. Kitsastel metsaradadel ja tõusudel olin ilmselt mõnele ka pinnuks silmas, kui ehk end liiga uljalt mööda pressisin.. Minu vabandused siinkohal! Püüdsin võimalikult palju juba seljatagant hõigata, et olen tulemas ning et ei ehmutaks. Saan ise ju ka aru, et võib päris ebameeldiv olla, kui rahulikult matkad, müts peas, ning ilmselgelt selja tagant tulevaid pehme pinnase peal jooksusamme ei kuule ning siis järsku mingi jooksja ilmutab end silmanurgast. Aga üldjuhul sellega siiski probleeme ei tekkinud ja terve päeva vältel olid inimesed vapustavalt toetavad! Soovisin ise edu, sooviti mulle, kiideti takka ja oldi niisama rõõmsad 😍 Selline mega vinge seltskond liikus raja peal, nii tore oli neid jälgida.

Esimese 10km sees tuleb kindlasti ära mainida 6km peal asuv uus ujuv sild, mis oli nii ilus ja kuidagi puhas! Muu maailm oli juba üsna sügiseselt tume ja hall, aga see sild paistis megalt silma. Tegelikult tuli see üsna ootamatult, sest enne seda oli omajagu ronimist ja turnimist, mis võttis üsna palju keskendumist. Ja kui siis ootamatult selline veeületus mu ette hüppas, võtsin selleks hetkeks ikka tempo maha ja nautisin igat sammu 🤗

Lisaks seikluslikele metsaradadele mahtus sisse omajagu järske nõlvasid, kus ohutuse tagamiseks isegi köied kinnitatud. Üks selline oli umbes 7km peal, kui jõudsin suuremale seltskonnale järgi. Meetrites seda laskumist ei oskagi nagu öelda. Püüdsin andmetest seda infot kätte saada, aga võin täiega puusse panna, sest mina leidsin ühe umbes 15m languse napi 40m distantsi peale. Aga mis tahan öelda, et see oli ikka päris järsk! Ega inimesed ilmaasjata seal köie küljest kõvasti kinni hoidnud ja samm korraga allapoole laskunud. Aga minul oli ju tempo taga.. Ei hakanud seal ootama, et jõuaks köie järjekorras olla. Ma usaldasin oma jalgu, et jään alla minnes püsti. Noh, peaaegu jäingi 😄 kuni jõudsin üsna põhja välja ja siis alles libastusin ning panin külje maha. Hiljem avastasin, et põlv oli viga saanud ja tegelikult tegin peopesale päris tugevasti haiget, sest pehmendasin ju sellega kukkumist. Kuna minu kukkumist nägi pealt ikka trobikond inimesi, siis nii mõnigi kilkas ehmatusest ja uurisid, kas minuga ikka kõik hästi 😊, millele vastasin, et „jaa jaa, kõik korras. Käib asja juurde“ ja silkasin jooksusammul edasi. Keegi mees veel seljatagant hüüdis, et „aga see ju ongi kondimurdja rada“ (70km raja nimetus oli ’kondimurdja’). Võin veel lisada, et see käevigastus osutus ainukeseks pikemaajaliseks probleemiks..Praegu, nädal hiljem, kui seda juttu kirjutan, annab käsi üsna tugevalt veel tunda, kui teda ärritada.. Õnneks siniseks läinud pole, seega ju saab korda!

Tegelikult maadlesin ka mõne  jalaprobleemiga selle esimese 10km ajal. Esiteks ei leidnud endas seda kergust. Jalad olid rasked ja samm pigem sunnitud. Nii pikkadel jooksudel tunnen tavaliselt esimese 30km sees end suurepäraselt – minek hea, tuju super, väsimust pole. Aga seekord oli kuidagi teisiti. Rajad ja kõik selle juures oli ju nagu vinge, aga ilge punnitamine toimus tegelikult. Lisaks ilmutas Saaremaal korjatud vigastus end õige pisut. Ehk ei sobinud jalale see umbmäärane pinnas ja pidev üles-alla jooksmine. Tekkisid juba mõtted, et kui see ära ei kao, kuidas ma siis järgmised 60km vastu pean?? Minu õnneks kuskil 8,5km juures kõik taandus. Aga sellega hädad ei lõppenud.

Napilt kilomeeter hiljem väänasin teise jala hüppeliigest.. Oleks ta siis olnud juurikate vahel kuskil ebatasasel pinnal, aga ei, mina jooksin ilusal tasasel metsarajal ja lihtsalt astusin viltu! Oli seda nüüd vaja! Õnneks jalg oli soe ja sain probleemiteda jooksmist jätkata, aga see ei tähenda, et ta end hiljem ei ilmutaks. Etteruttavalt – hüppeliigesega probleeme ei tekkinud, ju on metsajooks neid piisavalt karastanud!

10-20km

10km piirile jõudes pidin oma toredate 30 ja 50km kaaslastega hetkeks nägemist ütlema, sest pikemal rajal oli ette nähtud kerge 7,5km paunake tuulikute vahel. See oli tegelt üsna igav. Muud vaadata polnudki kui ainult silmapiiril paiknevad pöörlevad elukad. Kaugelt vaadates need ei tundugi teabmis suured.. Aga ühe alt jooksin sõna otseses mõttes ka läbi ja kuigi olen ka varem nende läheduses olnud, siis ikkagi oli kerge aukartus! No on ikka jurakad!

Mingi hetk sain siis taas kokku 30 ja 50km rändajatega ja taaskord nauditavate metsaradade saatel tuli esimene snäkipunkt. Mis snäkipunktis sõin? Või jõin? Kuna mul geelid ja veidi muud kraami oli niikuinii endaga kaasas, siis siit haarasin vaid kurki ja kommi. Ahjaa, vist ka mingi präänikulaadse asja ampsasin tee peale. Ja lisaks jõin topsitäie Coca-Colat 🙂 Igatahes, pikalt ei passinud, vaid asusin pigem kiirelt liikuma. Kokku veetsin seal umbes 2,5 minutit!

20-30km

Üsna pea tuli nüüd see koht, kus pidi parvega tegema veeületuse. Tegelikult oli see too koht, mida ma kartsin enne jooksu.. Mitte, et ma vett kardaks, aga kartsin seal olevat järjekorda. Eks muidugi, kui oleksin hommikul kell 8.00 juba oma teekonda alustanud, poleks ilmselt järjekorraga probleeme olnud, sest ma jõudnuks enne rahvamassi lihtsalt 20km piirile. Aga üsna igav oleks rada ju läbida, kui mitte kedagi ei kohtaks? Teiste inimeste nägemine annab endalegi ju jõudu juurde.

Aga, see veeületus siis. Jõuan kohale ja seal oli ilmselt miski pea 20 inimest ootamas. Korraga sai üle u6 inimest. Kiire arvutus peas, et seal oma korda viisakalt oodates kulunuks ilmselt suurusjärgus 12minutit. Aga see oleks minu plaanile olnud katastroof! Nii ma siis jalutasin sinna vee äärde ja hõikasin tähelepanu saamiseks. Rääkisin oma loo ära ja palusin, kas mind lastaks erandkorras järgmisele laevale. Ma tegelikult päris ei teagi, kas tõsiselt ka keegi pahasti mõtles, aga pigem visati seal rohkem nalja, et „oi kus mind hiljem kuskil Facebooki kommentaariumis kirutakse“. No ma püüdsin olla hästi viisakas, ausalt ka! Veesõidukile mind igatahes lasti ja 2-3 minutiga olin taas jooksmas, aga teiselpool kallast 🤗 Suured tänud sellele seltskonnale seal! 

Rohkem väga midagi põnevat siin ei toimunudki. Mina läksin taaskord oma 7-8 kilomeetrisele lisapaunale, et siis rahvamassidega taas kokku saada Aidu Veeseikluskeskuse juures asuvatel killustikuväljadel. Seal möödusin mõnest seltskonnast juba teist korda. Aga nagu ka öeldakse, ega teine kolmandata jää, siis kuskil hiljem kohtasin samu nägusid tegelikult veel. See hakkas üsna koomiliseks juba muutuma, sest kui palju sa samadest inimestest mööda joosta jõuad 😄 Aga see oli üks ägedaim osa päevast!

30-35km

Järgmise peatüki teen vaid 5km kohta, sest umbes täpselt nii pikk oli üks väga menukas sirge minek, mis hõlmas endas taaskord omajagu soppa. Algas juba sellega, et kena laia metsatee pealt pidi ära pöörama väiksemale rajale, mida mina kohe üles ei leidnud.. Ei läinud tagasi ka vaatama, kas reaalselt mingi minek suurema raja pealt metsavahele ka seal oli või olin oma mõtetes kuskil kaduma läinud. Igatahes jälgisin ka mingit seltskonda oma ees, kes ühel hetkel ära kadusid. Piilusin ka oma kella ja oh õnnetust, olingi pöördekohast möödas. No tempo oli ju ikka peal, onju! 🤭 Aga ei hullu, ma olengi harjunud ju pigem suva kohast läbi metsa minema ja siht oli kella peal olemas. Muidugi pidin õige raja peale jõudmiseks ühe vesise kraavi ületama, aga minu õnneks oli seal kenasti üks puu pikali kukkunud, üle mille ronida sai. Ja juba paistiski see otsitud rada, koos Kondimootori osalejatega kui ka külalistega krossikate peal! Muidugi see külaline oma krossika peal ei istunud, kui sinna jõudsin, sest tema oli sinna pehmesse mutta kinni jäänud! Nooojah, sain aru, mis nüüd ees ootab. Kohati tegelikult läks vähe paremaks, sest joosta sain probleemideta, aga pidi ikka mõtetega asja juures olema, et kuidagi õnnetult ei libiseks. Mingi hetk pidi ka järsust nõlvast üles minema, kus mingit köit abis seekord ei olnud. Neljakäpukil roomasin kuidagi üles ja tee sai jätkuda. 

Mõned kilomeetrid olid taaskord läbitud, jõudis pärale toidupunkt. Just nii, mitte enam snäkipunkt vaid ’toidu’punkt! Kõikidele oli pakk sööki, mida kuuma veega valmistada. Täitsin seal omal ka joogipauna ja samal ajal vaatasin ümberringi, kuidas kõik nautisid ja lõõgastusid. Oeh.. Mis mina tegin? Toidupakk kotti ja taas minekule! Kokku veetsin seal tiba üle 3 minuti. Kulistasin topsitäie Cocat veel alla ja noppisin mõne kommi tee peale.

Peale toidupunkti oli vaja ületada veel üks pigem kitsas kanal. Aga milles oli probleem? See oli mega libe! No täiesti sopane ja mudane ju.. Hüppasin teisele poole kallast ja proovisin siis sealt üles minna, aga lihtsalt ei saa 🫣 libisesin alla tagasi, endal käed vastu maad, hoides tasakaalu. Teisel korral siiski võtsin vähe rohkem hoogu ja kuidagi venitasin end sealt üles. Kohe pakuti mulle niisket salvrätikut, et käed puhtaks teha, sest kaks inimest parasjagu olid täpselt sama tsirkuse läbi teinud ja nii nad seal oma näpukesi puhastasid 😆

35-59km

Juudas küll. Ehk loeksin selle mentaalselt kõige raskemaks vahemikuks? 35. kilomeetri peal tegin mina parempöörde ja ees ootas pea 7km asfalti! Ughhh.. Ma pole asfaldi vastane, aga siinkohal oli see mega nüri ja tüütu! Ühe naise püüdsin aegamisi siin kinni, kes liikus, küll pigem kange ja vaevalise, aga siiski jooksusammuga! Minul oli ka raske, aga märksa etem minek veel. Soovisin talle muidugi palju edu ja ikka kiitsin, et nii tublisti liigub! Ta mulle vastas otse ja ausalt, et kõik kohad nii kanged 🥹 Nojahh.. käib asja juurde, eksju?

Anyway, selle asfaldiosa lahendasin umbes 5:20/km tempoga ning aeg oli suunduda kruusatee peale! Juhuu.. Aga ega see ju palju parem ole 😒 Toda pinnast oli oma 12 kilomeetrit! Kui nüüd õigesti mäletan.. Või vaheldus kuskil mingi jupp ka asfaldiga või kerge killustikuga.. Aga ka selle kruusatee osa tegin umbes sarnase tempoga ning mõtted olid igal kilomeetril, et „nii, siit sain jälle 40sek varu, tähendab hiljem võin kuskil joosta kilomeetri 6:40ga ning kokku kahe kildi peale teeb keskmiseks ajaks 6:00, mis on enam-vähem minu eesmärgi jaoks vajalik“. Korralik arvutamine ja ajalise puhvri tekitamine käis kogu aeg!

Tegelikult kuskil 47km peal tuli pisut elu taas sisse, sest 70km rada sai 50km omaga taas kokku. Eelmise 12km jooksul kohtasingi täpselt seda ühte naist, kõik muu oli üksi. Aga nüüd sai taas ju hakata inimestest mööduma, mis tahest tahtmata andis oma sotsiaalse kontaktiga jõudu juurde 💪 Aga see ’elu’ tahtis ühel hetkel taas ära kaduda, sest minu mäletamist mööda oli järgmine, siinkohal ka viimane, snäkipunkt umbes 53km peal. Mäletan, et kuskil 50 peal kellestki möödudes veel hõikasin seljataha, et kohe tuleb ju snäkipunkt onju, millele sain pigem positiivse vastuse. Aga mida ei tulnud? Snäkipunkti! Jooksen ja jooksen.. Kruus kadus ka juba ära ning asendus killustikuga, millel oli pigem ebameeldiv joosta.. Püüdsin aegamisi ka telefonist infot leida, et mis kilomeetril see snäkipunkt ka oli, sest mina ju mentaalselt ootasin seda 53 peal! Aga mul oli kellal juba 56km ja ees terendas üle 2 kilomeetri sirget killustikulist teed! Ohjuuuudas. Telefon levi kätte ei saanud ja nõnda liikusin teadmatuses edasi. Selle 2km motivatsioonisirge algul tegin ka ühe väljaelamispeatuse. Mis see tähendab? Jäin hetkeks seisma, venitasin võib-olla natuke jalgu ja lihtsalt valjuhäälselt saatsin mõne mitte nii ilusa sõna ja lause puude vahele. Kas hakkas kergem? Ma usun küll! Edasi ma siiski liikusin.. Tegelikult polnud ju tempo kukkunud.. Ilusti alla 6min kilomeetri (va km koos väljaelamispeatusega, mis tuli 6:08 ehk kasutasin 8 sekundit oma puhvrist 🫨 ) 

Aga olgu. enne 59km täitumist püüdsin kinni ühe mehe koos koeraga, kellelt sain infot, et järgmise kurvi taga ongi snäkipunkt! Huh! Lõpuks ometi. Olin viimased 6km jooksnud sellise vaimse võitlusega, et see teadmine kohe-kohe saabuvast peatusest oli nagu elupäästja!

Õnneks räägiti tõejuttu ja see snäkipeatus ka päriselt tuli järgmise kurvi tagant.. Ma vist oleks sinna põlvini laskunud, kui toda poleks pöörde tagant paista olnud 😅 Aga miks mul üldse seda peatust vaja oli? Sest otseselt mingit vajadust sealt noppida midagi polnud – kaloreid  oli mul kaasas ja ka piisava varuga, et lõpuni kesta. Aga nii pikal pingutamisel see mentaalne võitlus on juba koos füüsilise väsimusega päris arvestatav ’probleem’, millega peab tegelema. Ilmselt on enamikele tuttav, et suuremad tükid tuleb väiksemaks hammustada. Nii on ka ultrajooksuga. Mina mingil määral olin ilmselt alateadlikult jaganud need snäkipunktide vahel. Olgugi, et selle viimase peatuse eel oli pea 27km jagu „tühja“ ruumi ja eks seetõttu nimetasin ka selle peatüki algul üheks mentaalselt raskeimaks vahemikuks.

59-70km

Snäkipunktis eks ma midagi ikka noppisin: cocat ja kommi taaskord ilmselt. Veidi puhusin ka sealsete mega ägedate vabatahtlikega juttu ning mulle öeldi, et olen teine 70km osaleja, kes nende juurde jõudnud. Tohoh! Oli veits üllatus, sest alustasin ju oma teekonda üsna tõenäoliselt kõige hiljem. See tähendab, et olin kõik peale ühe juba mingil hetkel kinni püüdnud! Aga tegu ju polnud võistlusega 😎 Tunnistan, et natuke andsin ka tagasisidet, et üsna pikk paus snäkipunktide vahel, aga arusaadav ka, sest vaja ju kuidagi efektiivselt katta kõik kolm distantsi. Tahest tahtmata see 70km osutub 30 ja 50 kõrval liiga pikaks ning seetõttu pikem auk sisse tekibki. Mäletan kui eelmine aasta samuti 70km tegin, oli sama mure. Vabandasin muidugi ka snäkipeatuse inimeste ees, et võin pisut torisev olla, sest väsimus ju siiski sees! 🤓 Nad olid armulikud ja andestasid mulle 

Agaaaa.. Oli aeg see viimane 10km ka ära lahendada! Tuli veel aeg-ajalt meelde, kus alguses juba hakkasin arvutama, mitu km on lõpuni, seega too 10km tundus köömes! Läksin ülihea energia ja tujuga sealt edasi kuni täitus 60km ja kella peal olev GPS joon näitas lambikohast vasakule. Mingid jäljed seal nagu olid, aga üsna kaduvad. Ja ühel hetkel kadusid täiesti. Nojah.. Pahandasin seal korraldajatega valjuhäälselt, et mis krdi jama siin korraldatud on, ise samal ajal läbi suva metsa tormates. Hiljem sain teada, et korraldajatel läkski siin midagi nihu, aga ei hullu 🙂 Õnneks tuli kohe-kohe normaalne kruusatee konveierliini kõrval, mida mööda sai üle 2km jälle otse mindud.

Sellel sirgel juhtus midagi ägedat! Jooksen mina seal taas inimestest mööda ja siis ühel hetkel jõuan jälile ühele mehele. Möödun temast, soovin edu ja piilun silti kõhu peal, kus on number, mis algab 7-ga!! See tähendab, et too oli kõige kaugemale jõudnud 70km osaleja 🤩 Tegin kohe temaga veel juttu ja sain vastu inglisekeelse lause, et ta on lätlane. No pole hullu, inglise keel ju kenasti suus ja nii ma kutsusin teda endaga kaasa. Minu tempo oli pisut kiirem, aga ta andis endast siiski piisavalt, et tuligi minu tempoga kaasa 🥳 Oh kui vinge.. Sain viimaseks 8 kilomeetriks omale jutukaaslase! Rääkisime loomulikult jooksmisest ja oma kogemustest. Ühel hetkel, umb 6km enne lõppu hakkas mul kuidagi aga raskeks minema. Aju sai aru, et pikalt pole ju enam minna ning hakkas kehale ka sarnaseid signaale saatma. Jalgade liigutamine nõudis üha rohkem ja rohkem pingutamist. Mingi hetk hakkasid seljaga vastu tulema 30km läbijad ja nii mõnelgi korral oldi üllatunud, et kui tempokas samm meil on! Aga ilmselt arvati, et me oleme ka 30km peal, sest kui neist mööda jõudsime, siis nähti mu seljal 7-ga algavat numbrit ja oli ohhetusi lausega „selline tempo 70km peal!“. Teiste inimeste kaasaelamised taaskord tuletasid mulle meelde, et on vaja lõpuni pingutada ja olin ülimalt tänulik neile! Endal peas aga arvutused.. 6km lõpuni – see on Kaunissaarde ja tagasi (minu kodukohas populaarne marsruut). Kui oli jäänud 3km – see on Kaunissaarest koju. Kui oli jäänud 2km – see on 5 staadioniringi, ning siis kujutasin ennast ette staadionil jooksmas. Mingil hetkel vabandasin ka oma seltskonna, lätlase ees, et kui ma liiga vaikseks olin jäänud. Ütlesin, et ma olen kuskil oma peas kadunud ja püüan ainult liikumisele keskenduda. Ta loomulikult sai sellest aru 🥹 Ega temalgi lihtne ju polnud. Ta oli siiski 1,5h kauem rajal olnud – ilmselgelt oli väsinud 😄

Siiski.. Lõpp hakkas paistma. Ja mis ma selle all mõtlen? Üks tehismägi ilmutas end silmapiiril. See oli teada, et lõpp on üle selle. Hah, 70km peal üks 35m tõus ette võtta. Aga mina täiega nautisin seda! Olin omale juba eelnevalt lubanud, et mäest üles võin kõndida ja oi kuidas ma ootasin seda kõndimist. Kerge paus mäe tipus, nautisin hämaraid vaateid ja siis tulime lätlasega sealt koos finišisse. Kell kinni ajaga 6:50.31 – eesmärk saavutatud! Oehh.. tore oli olla! Kergendus. Läbi sai.

Medal kaela, supp ette, jope peale ja nautisin lihtsalt olemist. Kuni tuli riided vahetada ja rooli istuda 🤫 

Mõtteid järgmisteks katsumusteks veel ei olnud. Olin rajal mingi hetk (üsna tõenäoliselt selle kõige keerulisema vahemiku ajal) jõudnud mõttele, et ma ei tee kunagi selliseid lollusi enam. Mis sai aga järgmisel päeval? Oli vaja tööd teha ja end liikuma saada. Jalad olid küll väsinud, aga idee poolest oleks võinud jooksuringile minna! Endale ka oli üllatav, kui heas seisus olin. Ja mitte ainult füüsiliselt, ka vaimselt kippusid mõtted kaugemale juba lendama, et mida järgmiseks ette võtta 🫣

Kokkuvõtteks

Mis teha, kui pikk füüsiline ja vaimne katsumus täiega tõmbab! Jah, saan aru, et see pole teabmis tervislik tegevus ning ma kindlasti ei soovitaks kellelegi midagi säärast, kellel pole piisav ettevalmistus. Aga sellest hoolimata julgustan kõiki enda ületamiseks siiski midagi ette võtta. See ei ole ainult füüsiline, vaid samavõrd ka mentaalne väljakutse. Uskuge mind, õpite enda kohta nii mõndagi 😉

Nüüd mõtlen, et ilmselt võiks tolle 30km raja isegi Aidu karjääris uuesti läbi teha, sest see sisaldas kõiki ägedamaid kohti. Seetõttu on mul ülimalt hea meel ka nende 300 osaleja üle, kes seda rada läbisid – nad nägid selle jooksul kõike! Ning ehk suutsin mõnele ka sisendada pisiku ultrajooksu proovida, kui temast mööda tormasin? 🤭

Suured tänud korraldajatele Elamuspluss, kõikidele osalejatele ja Jaanile, et ma end ikka kirja panin!