11. jaanuar 2025

Mõte Taliharjal osaleda on tegelikult mitu aastat peas tiirelnud. Seekord jõudsin ka starti! Ju olin oma peas piisavalt küpseks saanud, et julgesin nime kirja panna. Olin üsna kindel, et suudan selle ära teha – ilmselt piisavalt kogemusi mõne aastaga kogunenud, mil pisut pikemaid distantse nuusutatud on. Kui varem tundus 101km nagu mingi uskumatu ime, siis tänavu olin sellega rohkem rahu teinud ja ülemäära läbimatu enam ei tundunud. Eks head kogemust andis ka eelmisel aastal tehtud Põgenemine, mil 100km täis tiksusin. Taliharja on muidugi täiesti teine elukas kui Põgenemisel enamjaolt sileda maa peal asfaldil liikumine.

Füüsiline ettevalmistus

Valmistusin Taliharjaks enda arust täiesti eeskujulikult. Novembris sai veel Kondimootori 70km alla tehtud ja kuu enne talvist ultraretke tõstsin jooksumahtu, et näha, mis kujul keha vastu peab. Nädala kilometraažiks hoidsin keskmiselt 76km, mida ma stabiilselt vist varem saavutanud ei olegi. Füüsis pidas ilusti vastu, kui välja arvata mõni pisem probleem, mis suuremast koormusest oma nina välja pistis. Aga suures pildis vorm oli ideaalne ja see andis kindlust, et pean 101km vastu! Taliharja nädalal tõmbasin koormuse täitsa maha, tehes vaid 2 rahulikku lühemat sutsakat, et veidi sooja ikka sees hoida.

Vaimne ettevalmistus

Peas tiirlevad mõtted on vaat et olulisemadki kui füüsiline võimekus. Taliharja kuupäev lähenes tegelikult müstilise hooga ja võistlusnädalal hakkas ka ülemine korrus trikke tegema. Küll tekkis sisse kerge närv, et kas ma ikka olen valmis nendeks rasketeks momentideks. Küll mõtlesin, et füüsiline vorm on ju hea, võiks minna proovida tulemust teha. Küll püüdsin ratsionaalselt olukorda võtta, et tegu siiski mu esimese Taliharjaga ning tegelikult ju null pinget peal.

Lõpuks oli mu eesmärk siiski ju lihtsalt see ettevõtmine läbi teha. Jõuda stardist finišisse ilma suuremate probleemideta. Vaadata jooksvalt, mis seis on ning siis vastavalt sellele väiksemaid eesmärke püstitada. Vajab ka mainimist, et alateadvuse vastu loomulikult ei saa ning kuskil ajusopis siiski 12,5 tundi oma koha võttis. Või ehk natukene laiemalt alla 13 tunni.

Võistluspäev

Esmalt räägime ilmast. Talve algus on viimasel ajal olnud üsna nüri. Pigem lumevaene. Tunduski, et saab ka Taliharjal ilma valge olluseta. Aga ilmataadil oli ikka päris vinge trikk varuks. Reedel, päev enne võistlust sadas maha selline kogus lund nagu see talv veel näinudki polnud. Ja kus ta siis reedega piirdus. See sadu kestis laupäevani välja. Kuskohast see kõik tuli? Minu plaan oli laupäeva hommikul Roostale (võistluskeskus) sõita, aga vaikselt hakkas too plaan üsnagi väljakutsuvaks moonduma. Kohati mõtlesin, et minu jõudmine Roostale on suurem saavutus kui Taliharja läbimine. Õnneks sadu võistluseelsel ööl siiski pisut rauges ja päeva jooksul puhtaks lükatud teed olid enam-vähem sõidetavad. Kerge närvikõdi oli siiski sees, sest eeldatav Roostale jõudmise aeg oli umbes 40min enne korraldaja poolt organiseeritud bussi lahkumist võistluskeskusest starti. Panustasin üllatustevaesele sõidule Kehrast Roostale ja suures plaanis see nii ka läks. Viimane 25km ehk oli selline keeruline, kus pigem ei oleks soovinud autoga seisma jääda, sest uuesti liikumasaamine tundus kahtlane. 

Võistluskeskusesse jõudes panin oma asjad kõik ööbimiskohta, võtsin stardimaterjalid ja võtsin ette selle 1km teekonna bussideni. Ma ei tea, aga see 1km tundus juba väsitav 😄 Sees oli närviline olukord. Pigem selline ootusärevus. Natukene kartust, mis saama hakkab. Aga pigem kõik positiivses võtmes. Olin meelestatud siiski selliselt, et päev tuleb pikk ja kindlasti ka raske. Aga see kõik käib asja juurde.

Teel esimese medaljoni juurde

Enne stardipauku jutustasin veel sõpradega. Soovisime edu ja muljetasime. Siis hakati kokku koonduma, et üheskoos teele asuda. Kõik need hullud rivis – umbes 150 jalgsi, 45 ratastega ja 10kond suusaga.

Alguses oli hea lihtne. Jalad ja vaim värsked, tempo rahulikult. Sai nalja ka heidetud peale 1. kilomeetri läbimist, et „noh, alla 100 veel!“. Esimesed 8km oli lust ja lillepidu – lai puhtaks lükatud autotee. Siis pöörasime ranniku poole, kus ilmselt pidi miski metsarada olema. Einoh, meie jaoks seal oligi, kus seltskonnas mina parasjagu viibisin. Esimeste jaoks oli seal tavaline lumi, kus pole jälgi sees! Sealt tagantpoolt tulles oli tegelikult kogu raja läbimine pigem lihtne, sest sul oli kokkutambitud koridor alati ees. Need koridorid meeldisid mulle rohkem kui suuremad maanteed, kus pigem hakkas igav ja sellest tulenevalt ka raske. Ehk olid need rasked ka seetõttu, et tempo tahtis vägisi tõusta, mis omakorda oli väsitavam..

Esimene seib (võistlusel kogutakse omapäraseid medaljone) oli umbes 9km peal, enne mida tegelikult sai jalad juba märjaks ka. Rannikul liikusime kohati kõrkjate vahel ja kui mõnda aega otsisid kohta, kus saaks kuiva jalaga üle, siis üsna ruttu tundus loogilisem lihtsalt igaltpoolt otse läbi minna, sest jalad niikuinii läbimärjad. Õnneks vesi tundus soe, seega väga ebamugav seal solberdada polnud. Siiski, kuna normaalne inimene leiaks, et juba selline vesine olek on üsna ebameeldiv, siis kui ma väga püüan otsida kohta, mis polnud kõige mõnusam, oli pritsiv vesi põlvest kõrgemale. Pükse täies ulatuses ka päris märjaks saada ei soovinud. Aga, vannimõnud nauditud, terendas ühel väike putka pisikese künka otsas, mille katuse alt leidis ka esimese osa auhinnast ehk pisikese medaljoni. 

Teel esimesse tugipunkti

Sealt edasi sai 4km isegi normaalselt joosta. Sihtide pealt, kus ette tallatud rada ees. Täpselt ei mäleta, kas siin ka vesiseid kohti oli, aga nende sirgete sihtidega meenub kindlasti see, et tekkisid päris pikad ja tihedad rongid. Kuna rada sai läbida jala, suusa või rattaga, siis tahes tahtmata mingid lõigud eelistasid ühte liikumisviisi, teised lõigud jälle mõnda teist viisi. Paksema lume sees olevas kitsas jäljes liikumine eelistas ilmselgelt jalgsi liikuvaid inimesi ja nõnda ka ma ise seal möödumisi omajagu tegin. Päris palju lasti ilusti mööda ka, kui ikka rong mõne ratta taga liiga pikaks läks.

Edasi pöörasime sihilt pigem tihedasse metsa. Kaardi järgi kuskilt vist pidi mingi metsarada ka minema. Enam-vähem selle ligiduses me ilmselt ka viibisime, aga eks lõpuks oli lumme tambitud rada tehtud ikka sealt, kust läbi sai. Ja oi seal oli märg! Kui esimene kokkupuude veega oli selline pigem üürike, siis nüüd sai vähe tõsisemalt lõbutseda 😄 Tegelikult oligi üsna vahva. Kogu seltskond oli rõõmsas tujus ja marssisime seal ühes tempos. Okei, mõni lükkas suuska ka, aga ratturid olid pisut juba maha jäänud. Ma väga ei kujuta ette ka, kuidas need ratturid seal rassisid 🤔 Kuna tempo oli madal, jõudsin teha ühe selfie, kes minuga võrreldes oli vägagi paljas – lühikesed püksid ja hea et tal ülakehalgi midagi ümber oli..

Kui sealt metsast lõpuks pääsesime, siis oli 7km laia maanteed! Seal venis inimeste rong pikaks. Suusatajad panid eest ja ratturid jõudsid järgi. Ja siis panid omakorda eest. Jalgadesse sai vähemalt siin sooja uuesti sisse! Vesisest metsaalusest välja jõudes ma varbaid väga ei tundnudki.

Siin sattusin esimest korda inimestega nagu isiklikult suhtlema. Varem oli massi ümberringi nii palju, et väga üks ühele jutuvada ei tulnud. Sääriga tegime mitu kilomeetrit siin koos ja rääkisime oma kogemustest, eesmärkidest ja jooksmisest. Jällegi täheldan siin seda, et sellisel sündmusel osaledes kohtad sa endasuguseid inimesi ja vahet ei ole, kes sulle ette satub, jutusoonele saad niikuinii!

Kui lai maantee läbi sai, pöörasime taas metsa. Oli selline raiesmikevaheline siht või midagi säärast. Siinkohal mainin ära, et olin üsna eesotsas veel! Ei tea, kas see oli hea või halb, aga Sepp ja Alle (lõpuks vastavalt jalgsi 3. ja 2. koht) pöörasid suurelt teelt ära vaid 11 minutit varem. Selleks hetkeks oli minul joostud tiba alla 23 kilomeetri ajaga 2:23. Nii, tagasi raja juurde. See minek oli taaskord vesine! Ja seekord nii, et paks lumi peal ning seal all kergelt mudane pinnas. Sumpamist siin ikka oli. Lausa nii palju, et kaks korda kuidagi libastusin ja pistsin ühe käe küünarnukini vette  🫣 Üks hetk leidsin end paar sammu ka sokkis tegema! Kuna seal lume all oli vesine muda ja sopp, siis see tõmbas vahepeal jala vaakumisse ja nõnda mu toss sinna plögasse kinni jäi! Aga ei hullu.. Lupsti tagasi jalga ja edasi!

Jõudes sealt mudasest, vesisest, lumisest ja sopasest sihihakatisest suurema tee peale, tuli kohe-kohe esimene tugipunkt. Mõne minuti jooksul rüüpasin seal sooja mustikasuppi, jõin spordijooki ja pistsin kaks lutsukommi mõlemale poole põske.

Teel kesklaagrisse

Edasi tuli lõik, mille paneksin kõik ühte patta. 24 kilomeetrit väisanud jooksuots, mis oli esimese tugipunkti ja kesklaagri vahel. See osa algas umbes 6km maantee lõiguga (või ilusam laiem tee) peale mida jätkus teekond rohkem puude vahel, kus sama sissetambitud koridor meid rõõmsalt tervitas. Kohati oli niiskeid kohti, aga pigem minimaalselt. Suurem mure oli sellel vahemikul jälle need rongid, mis tahes tahtmata tempot alla tõmbasid. Aga ega ma otseselt kurtnud.. Esimene väsimus hakkas vaikselt peale 30 kilomeetri läbimist kimbutama ning tasa ja targu pidi hakkama kasutama vaimset jõudu, et end jooksmas hoida. Too laiem tee oli kohati ikka niiii igav. Sattusin siin koos jooksma Lumpre ja Mäomaga, kellest esimene ühel hetkel mu selja taga teada andis, et mul kott lekib. No mis nüüd siis… Tundsin jah, et tagumik oli natuke liiga märg. Kuigi oli soe, siis nii palju ka nüüd ei higistanud! Võtsin korraks seisma ja uurisin, mis kotis toimub. Ja oligi nii, koti alumine osa läbimärg ja joogipaun tasakesi väljutas vett. Pekki küll.. 😖 See on see, kui kott asju paksult täis ja ju siis surus kuidagi midagi seal katki. Mis ma siis tegin? Kott selga ja hakkasin vett vooliku kaudu välja imema. Aga ega ma seda kõike alla neelanud – seal oli ilmselt veel oma 1,5l. Enamiku sülitasin lume peale maha.. Õnneks temperatuur väljas selline, mis väga jooma ei pane, aga samas on oht jällegi end tühjaks joosta, kui ikka vedelikku peale ei tarbi. Noh, lund ju on igalpool, eks söön siis seda, kui väga vaja! Paar korda vist isegi näksasin.

Peale pisikest peatust tegin tempot ja jõudsin kaaslastele järgi. Tiksusime teise medaljonini koos, mille juures tekkis mingit sorti seisak kuidagi. Mäletan, et keegi kuidagi ei läinud kohe sealt rajale, aga ma passima ei jäänud. Kuigi eeldasin, et keegi satub ilusti ees ikka tempot tegema. Ju läksin seda siis ise hoidma. Igatahes seljatagune jäi mul mõneks ajaks tühjaks, pigem hakkas eestpoolt inimesi vastu tulema.

Üsna pea jõudsin järgi ühele mitmekülgsele rongile. Taaskord jõudsime järgi pundile, mis koosnes ratturitest ja suusatajatest. Kohati kiskus see jah nii hulluks, et sai teha 2 sammu joostes ja siis 10 kõndides. Kordamööda nõnda. 

Sellest rongist hakkasin tasapisi läbi rassima kuni jõudsime vähe läbitavamale metsarajale, kus ratturitel ja suusatajatel oli taaskord eelis. Selleks hetkeks oli läbitud 38 kilomeetrit ajaga 4:15. Siin jätkasin enamjaolt üksi, lastes aeg-ajalt järgijõudnud rattureid ja suusatajaid mööda. Jalgsi liikujaid ei kohanud. Ju nad liikusid kuskil minu ees ja minu taga võrdse tempoga. Suutsin seda tempot veidi üle 6km hoida, mil minule jõudsid järgi Lumpre ja Hallik. Mäletan, et tegin sisse kõndimispeatuse ja vaatasin selja taha, kes mul seal jooksevad. Kahekesi ühes taktis nad minust möödusid ja ma siiski leidsin endas jõudu neile kannule võtta. Vahepealse märkusena, et sellel hetkel olin esimestest jooksjatest maas 25 minutit.

See värskelt kokkusaanud trio kestis tegelikult järgmised tsirka 35 kilomeetrit (hiljem liitus ka neljas)! Vaikselt hakkas ka juba hämarduma ja Hallikul oli lõbus punane tuluke koti küljes, mis lendas paremale-vasakule 😆 Mainisin ka, et mul siin taga väike disko.

Egas palju siin enam toimunudki kuni kesklaagrini, kus täitus 51 kilomeetrit (aeg 5:42). Siin sai täitsa korralikult süüa ja võtsin rahulikult omale aja. Noppisin kotist pealambi, jõin sooja siirupit, muljetasin pisut Otiga, keda ma olin senimaale rajal ikka päris mitu korda näinud! Ei jõudnud lõpuks kokku lugedagi, mitu korda me teineteisest möödusime 🙂 aga need trehvamised said siinkohal otsa ja järgmisena nägime alles peale minu finišeerimist. 

Kesklaagris küsisin korraldajatelt veel, egas neil ole tühja pudelit, mida saaksin kaasa võtta. Parasjagu oli tühjaks saamas üks 0,75 liitrine siirupipudel, mille ma siis endale sain. Panin jooki täis ja pistsin kotti 🤗 Mõtlesin muidu isegi riskida, et ehk kestab järgmise joogipunktini ilma vedelikuta ära, aga nii mõnigi seal arvas, et see on loll idee 😄

Teel teise joogipunkti

Kui olin omal asjatamised kesklaagris ehk toidupunktis tehtud saanud, leidis Lumpre mind üles ja küsis, et kas hakkame minema. Ma polnud varasemast 12 koos joostud kilomeetrist päris kindel, kas tahan selle tempoga edasi minna, aga samas jällegi mitmekesi koos liikuda on mingil määral lihtsam. Ja seda ma teadsin, et järgmist 50 kilti üksi ei viitsiks. Seega otsisime veel Halliku üles ja hakkasime jälle jooksma. Oi need esimesed sammud.. 😫 Jalad jube kanged! Kõikidel oli raskusi ja see liikumine polnud üldse kena. Aga mingi aja peale sai jalad jälle tööle ja teekond võis jätkuda! 

1,5 kilomeetrit peale toidupunkti ootas meid ees taaskord üks veemaailm. Otsi kohta, kus sa saad ja märjaks teed jalad niikuinii! Aga seekord täheldasin, et vesi oli külm. Varem ei olnud sellega probleemi, aga nüüd oli tõesti täitsa jahe. Seda vesist olekut oli paari kilomeetri jagu – vahelduva eduga.

Siin jõudis järgi meile Sizask, kellest sai meie grupi neljas liige. Väga juttu ei olnud. Rohkem vaikuses tiksumine ja kõva töö. Eks kõik olid juba väsinud ja ainus eesmärk lihtsalt edasi liikuda. Kuna minul oli joogipudel kotis, siis tegime vahepeale ka joogipeatusi, kus Hallik eeskujulikult mulle sealt juua ulatas. Ülisuured tänud! Muidu oleksin pidanud iga kord koti seljast võtma. Mingi hetk jäi meil ka kolmas medaljon tee peale ning leidsime üles ka mõne väikse tõusu, mis hetkeks lõbusat emotsiooni pakkus, sest muidu oli ikka üsna lauge see kõik olnud.

Peale 72. kilomeetrit pöörasime Sizaski kannul metsavahele. Enne seda oli vahepeal pisut laiemat teed, kus tempo kellal näitas kohati alla 6min/km. Ega väga hoog raugenud. Sizaskil oli minek väga hea ja peale pandi 6:20, mis minule oli sel hetkel liig mis liig! Aga ma punnitasin, arvates, et järgmine joogipunkt on 75. kilomeetril. Seda siiski ei tulnud ja teistega arutades selgus, et sinna 2-3km veel minna! Oh jah.. Teavitasin, et ma hakkan selle tempoga katki minema ning võtsime hetkeks jalutamispausi. Ega ma valetanud, et hakkasin katki minema. Põlv andis tunda ja mingi häda oli mul veel, mis momendil isegi ei meenu – ju oli väljamõeldud probleem. Vaimselt oli raske. Sel hetkel avastasin, et Hallik oli kadunud. Kadus ta juba õige mitu kilomeetrit tagasi meie seljatagant. Ju oli tempo ka talle liiga palju. 

Minutike kõndimist ja siis hakkasid mu kaaslased taas rahulikku jooksu harrastama. Seekord oli tempo veidi üle 7min/km, aga ma polnud ka selleks parasjagu valmis. Pisut tiksusin, aga pidin õige pea järjekordse jalutuse sisse tegema. Nõnda ma matkasin üksi kuni joogipunktini välja, kuhu jõudsin ajaga 9:08.

Nüüd tuleb aga tõsine jutt. Joogipunktis sain taaskord süüa (vist oli pasta) ja otsisin ka seda head sooja siirupit. Seda aga ei olnud! 😵 Siirup oli, aga too külm. Eks ma ikka jõin seda, aga juba tundsin, kuidas keha hakkab jahtuma. See käis nii kähku! Võtsin pealmise kihi maha, et sinna alla üks tuulekas panna, aga selle toimetuse käigus hakkas lootusetult külm! 🥶 Käed värisesid nõnda, et anna mulle vispel ja kauss munadega ning ma ajan nad vahtu ilma erilise vaevata! Sealsed toimetajad märkasid seda ja saatsid mu sooja ruumi, kus oli gaasipõleti. Ülemäära kuum seal polnud, aga siiski parajalt soe! Seal peesitasid parasjagu mõned matkalised ja nad olid nii lahked, et andsid mulle kõige ’soojema’ koha. Ütlesid ka, et ma maha istuks ja jalad üles pingile sätiks, aga sellega ma kaasa ei läinud. Kuidas ma need jalad pärast nii liikuma veel saan?! Nii ma seisin siis püsti. Seal pakuti mulle ka sooja teed 😇

Siiski pean tunnistama, et siin tekkisid mul esimesed ideesähvatused katkestada. Õnneks olid need väga lühikest aega kestvad mõtted, aga tähele ma neid panin. Suutsin nad siiski maha suruda, sest nii kaugele oli juba tuldud! 🫡

Teel laibakuuri ja viimase medaljonini

Ühel hetkel ma sealt viimasest joogipunktist siiski minema sain. Ja veel millise hooga! Enda meelest vähemalt. Lausa lendasin. Jalad olid kuidagi nii värsked ja seda kestis mitme kilomeetri jagu. Sel ajal püüdsin veel Lehtla kinni, kes oli mulle joogipunktis järgi jõudnud ja sealt ka tiba varem lahkunud. Kuidagi mõnus oli joosta! Eks muidugi teadsin, et kukkumine veel tuleb, aga vähemalt sain kiired kilomeetrid tehtud. Kui joogipunktist lahkudes oli miski 24km veel lõpuni, siis õige pea sain juba alla 20km sutsakat oma peas lahata. Tegin ka veidi arvutusi, et kui suudan kuskil 8min/km tempot hoida, tulen mugavalt enne südaööd finišisse! Selle võtsin omale selliseks väikseks eesmärgiks. Siis saavad mu GPSi jälgijad normaalsel ajal õhtale ka! 🤭

Kuskil 85. kilomeetri peal jõudsin rannikule, kust oli laibakuuri tsirka 6km. Rannajoonel joostes oli tuul ikka meeletu! 💨 Varem olin ka korra mere äärde sattunud, aga siis oli tuul täpselt seljatagant ning lükkas edasi. Nüüd oli pigem küljelt ja eest. Lund tuiskas ka näkku ja vahepeal oli vastik isegi silmi lahti hoida, sest väiksed lumehelbed lendasid agressiivselt otse silmaauku!

Vahelduva eduga joostes ja kõndides jõudsin Põõsaspea neemele, kus oli laibakuur ja ka viimane medaljon. Esmalt astusin kuuri, kus ootas Aldis kaameraga. Jõin seal pool topsi energiajooki ning Aldis ulatas mulle ka kotist siirupit. Poseerisin sealsel diivanil ja tegelikult hakkasingi juba edasi liikuma. Mitte finiši poole, vaid neeme tipu poole. Medaljon oli seal ju. Aga koos sellega ka räme tuul! Suutsin diivanil korraks istudes taas maha jahtuda ja tegelikult oli medaljoni noppides jälle väga külm. 

Teel finišisse!

Lõpuks ometi jäi see viimane 10km ots lahendada! Panin neemelt tulles kohe jälle tempo peale, sest oli tarvis soojaks joosta, aga suutsin end ära unustada ja jooksin 150m valesse suunda… Ei tee seda lõppu omale kergemaks ju ka, onju! Aga ei hullu, paneme edasi! Või tähendab, esmalt tagasi ja siis õigest teeotsast edasi! 2 kilomeetrit umbes panin, kuni hakkas taas raske. Oli tõsine pingutus end liikumas hoida. Rahulikult jalutada nagu ehk ei olnud probleem, kuigi ideaalis oleks soovinud seisma jääda. See pole just kõige mõnusam olek. Aga selliste momentide pärast ma tegelikult siia ju tulingi! See endaga võitlemine – jalad ja pea. Kumb jääb peale?

Kui kell näitas 7,5km lõpuni, siis see tundus väga rusuv! Meetrid tulid raskelt. Rääkimata kilomeetritest. Iga kilomeeter tundus kui 10! Päriselt ka.. oma 95. kilomeetri otsustasin kiirelt teha. Tahtsin kellal olevat numbrit väiksemaks saada, et vaimselt oleks kergem. Suutsin teha keskmise tempo 6:12, aga see tundus nagu 3:30 🫣 Jätkasin taaskord vaheldumisi jalutades ja siis jälle sörkides. Tasa ja targu see lõpp hakkas siiski paistma, kuid peas tegin jätkuvalt endaga erinevaid diile. „Lõpuni on 3km, luban sul 2 korda veel kõndimispausi teha!“ „ Kui lõpuni saab 1,5km, siis võin 200m kõndida ning siis jooksen lõpuni“ – umbes selliseid dialooge pidasin oma peas. Märgin ka ära selle, et aeg-ajalt jooksin mööda Pehmo raja matkajatest. See andis tegelikult päris palju jõudu juurde, sest nad nii toredalt ergutasid! Ja kui ma juba neist mööda jooksen, siis ma ei saa kohe kõndima ka hakata ju.. Seega neist möödudes jooksin alati edasi pisut rohkem kui oleks oma peas tahtnud. Huvitav küll.. Teiste pärast suudan end jooksmas hoida, aga kui ise ennast sunnin, siis nagu hakkan vastu.. Aga see kõik ongi nii äge ultrajooksu juures! Siiski tunnen, et füüsiliselt jäi mul veel varu sisse, sest sellise 6:45 tempoga joosta polnud otseselt eriline probleem. Kuskilt ei valutanud. Lihtsalt väsimus sees, aga see pole kellegi vabandus. Pigem oli oma peas raske, aga usun, et kogemustega läheb ka vaimne vastupidavus paremaks!

Viimase kilomeetri suutsin taas rõõmsalt joosta (6:16), mis oli justkui lõpuspurt! 😄 Veel 500m enne lõppu jooksis mulle üks lamp vastu. Mõmisesin talle midagi üllatusest, see vastas, et läheb Sõgedale Sõõrile. Jah! Peale 101km oli võimalik veel üks 24km ots juurde teha 😆 Tol momendil mind see väga küll ei tõmmanud 🥹 Jaaaa siis hakkas keskus juba paistma! Viimase 20m peal jõudsin järgi veel Hallikule, kes oli 72. kilomeetril meie seltskonnast ära kadunud. Tegime finiši sõbralikult koos! Pildile sai ka paar Pehmo raja osalejat.

Edasi läksin kohe sööma ja sõpradega muljetama! Sees oli mõnus rahu. Lõpuks ometi sai läbi. Igavesti pikk seiklusrohke päev. Kokku kulus 101 kilomeetri läbimiseks 12 tundi ja 45 minutit, mis klappis põhimõtteliselt täpselt minu alateadvuses hoitud eesmärgiga 🤗 12:30 ja 13:00 vahel.

Arenemisruumi veel kõvasti, aga esimese Taliharja kohta ütleks, et vägagi ideaalne saavutus! Eks näis, kas suudan veel paremaks saada, et kunagi ka nende esimestega konkureerima asuda? Tundub üsnagi rets.. Sest jalgsi võitja aeg oli sel aastal 9:54 😵 Kust ma need pea 3 tundi maha lihvin? Samas, jäin siiski ise väga rahule, sest tervis pidas ilusti vastu. Jäädavaid traumasid siin mõned päevad hiljem ei taju. Jalgsiklassis 20. koht koos Hallikuga. Kokkuvõttes 60. (lõpetajaid kokku 190).

Järgmisel päeval oleksin olnud vaimselt valmis uuele ringile minema 😉

Suur tänu korraldajatele! Jooksukaaslastele! Kodustele kaasaelajatele!

Pildid: ilusad pildid Aldis Toome, finišipilt korraldaja, teised pildid enda tehtud